Eesti nüüdiskirjanduse kordamisküsimused
seigad. Kultuurilis-sõnalise ja kehalis-bioloogilise valdkonna piir paistabki olevat tema luule
üks keskseid pingejooni. Valdavalt erootilise alatooniga luule, mille juhtmotiiviks on jõhkruse
ja õrnuse, agressiooni ja eneseloovutuse, naudingu ja valu, armastuse ja hävinguiha
lahutamatus (see on teinud tema luulest tõlgendusainese psühhoanalüütilise kallakuga
lähenemisviisidele). Bioloogilise naisidentiteedi avaldused ning katked feministlikust
sõnavarast segunevad järskude vaatepunktivahetuste ja ,,mehelike" rollimängudega. Säärase
,,sootaguse" värsikeele üheks eelduseks on muuhulgas eesti keele grammatilise sootuse
ärakasutamine.
Tema luulelaadi sugulusseosed Hirvest ja Krullist Mercani, pluss viited varasemale
naisluulele, eeskätt Vallisoole ja Karevale.
Elo Vee (Viiding) debüütkogu ,,Telg" nn tüdrukutekassetis 1991. Hämarad aimdused,
enesemääratlusvaevad jms + korduvad koolimotiivid, mis kannavad nii ahistusi ja
annaabi.ee 
