Zetterberg, lk 399-403 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM)
Iseseisvusmõttele on tüüpiline, et selle juuri tahetakse
kangesti suruda võimalikult sügavale minevikukamarasse.
Peetakse ju iseseisvust sageli rahvuse ajaloolise arengu tipuks.
Kui lõpptulemus, iseseisvumine, juba äratuntav on, siis vaadatakse
minevikku läbi selle kitsa vaa- tepilu ning nähakse seal sihiteadliku
iseseisvumissoovi märke, mida tol ajal üldse ei osatud tähele panna,
sest neid lihtsalt polnud. Eestile on selliseks vaatepiluks 24. veebruar
1918. Kui sellele tagasi vaadata, siis tundub arengutee iseseisvumisele
petlikult loogilise ja sihikindla projektina.
Kuni 1917. aasta hilissügiseni seisid Eesti parteid selle eest,
et Venemaa muutuks föderat siooniks ning Eesti oleks autonoomne
liikmesriik sellise Venemaa koosseisus. See oli kõik - veel ei püütud
Venemaast eralduda. Alles pärast seda, kui bolševikud olid Petrogradis
võimu haaranud ja vasakäärmuslaste terror ka Eestis kasvanud, asusid
annaabi.ee 
