V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi
sünnib, väärib meil tähelepanu.
Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende
viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja
tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli
3
jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju
muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena.
Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime edasi anda muljet, mida me ühes
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda
pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka.
Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne