Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
. "52 või ,,Avanes
valguse värav. Su hingest sai tähekild" .
Tihti kujutatakse maastiku graveeringu keskel päikest (Lisa II: pildid 2 ja 5). Päike on alati olnud
enamikes traditsioonides domineeriv loova energia sümbol. Soojuse allikana esindab Päike
elujõudu, kirge, julgust ja igavesti taastuvat noorust. Pimedusest väljuva valguse allikana
sümboliseerib ta teadmist, intellekti ja personifitseeritud Tõde (Tresidder 2002:185).
Slaavlaste vaatemaailmas kujutas päike endast elu, soojuse ja valguse allikat. Käesolev
taevakeha kadus või suri igal õhtul, kuid igal hommikul sündis taas, mis pani uskuma, et ta on
surematu ja püha. Muinasjuttudes pöörduvad kangelased tema poole, lootes abile ning päike
aitab ja kaitseb neid ( 1995: 272).
Eesti rahvaluules põhineb ettekujutus päikest eelkõige ristiusulisele tähendusele: ühest küljest
olevat päike olnud Jumala maja või tema ,,silm", aga ka Jumal ise, kes jälgib päikese kaudu