Tuglase novellid
''sulpsu'', mitte mingisugust heli, mitte mingisugust tõestust, et nende all oleks vesi. Kuna oli võimatu
eristada millal on päev millal öö siis polnud keegi kindel kaua nad seal pimeduses olid triivinud. Ühel
hetkel hakkas tuul puhuma ning purjed võtsid tuult, kõik olid hetkeks segaduses, kuid siis jooksis juba
igaüks oma positsioonile. Just siis tulid nad sellest pimedusest välja, ehmunult vaatasiid nad üksteisele
otsa, üks kõhnem kui teine, habemesse kasvanud ning luitunud, polnud seal vaatepildis midagi ilusat.
Pärast pikka laevasõitu märkasid nad erinevaid väikeseid saari, imelike siniste lindudega, püüdes neid
linde lasta nooltega oli täiesti võimatu, kuna nad nagu oleks koos noolega eemale lennanud, kuid ise
mitte viga saades. Olles mitmest saarest mööda sõitnud nägid nad lõpuks saart, mis oli mitmeid, kui
mitte mittmeid kümneid kordi suurem kui eelmised
annaabi.ee 
