Tõde ja Õigus
selline, et ma olin nutule lähedal, see oli südantlõhestavalt valus, et kuigi joodik ja ennast
põhja joonud, milline sügav hing tal siiski on, kuidas ta Puskinit loeb, kuidas ta oma
rahva suurkuju armastab, millise pühendumisega üritab lastele kogu seda andekust ja
vaimuvara edasi anda, mida Puskin endas hoiab. Ja siis see löödud küsimus õpilastele:
,,Miks te minuga siis nii teete...?"
Samas esimesel vaatamiskorral ei jäänud silma nii palju lollitamist ja labasust. Seekord
tundus, et lavastus koosnebki ainult koolipoiste koerustükkidest, mis olid pikitud
hulgaliste ülemängitud labasele naljale orienteeritud pantomiimidega. Kuigi selline
esitusviis oli hästi esitatud ja ega seda tõsist Tammsaaret ja tema tegelaste filosofeerimist
polekski suutnud 5 tundi jälgida. Igal juhul nalja sai kõvasti, kõige naljakam oli kogu
annaabi.ee 
