Katari usk
Katarite ideed tekitasid paljudes kiriklikes ja ilmalikes juhtides muret, sest need
destabiliseerisid ühiskondlikku korda ja õõnestasid kiriku õpetust ja mõjuvõimu.
Mitmed kirikukogud mõistsid katarluse hukka, kuid katarlust toetas suur osa
Lõuna-Prantsusmaa aadlist. Paavst Innocentius III otsustas katarid hävitada.
Selleks alustas ta ristisõda. Sõda lõppes 1229 lõuna vürstide allutamisega, kuid
katarlust ei õnnestunud nende seas läbi viidud massilisele veresaunale
vaatamatult lõplikult maapinnalt pühkida.
Pärast ristisõja lõppu, kui enamik katari täiuslikke oli tapetud, ei kadunud
katarlus ikkagi, vaid jäi talupoegade seas püsima, küll aga mugandasid talupojad
seda oma äranägemise järgi. Hiliskatarluses näiteks loobuti mõttest, et kogu
maailm on saatanast, ja väideti, et maailma on loonud Jumal ja Saatan koos,
kusjuures head asjad on Jumala loodud.
Katarlastest talupoegade hävitamiseks korraldati veel ristisõdu.