NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris
esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai
ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku
leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930.
aastate rahvatükkide faktuurile. Publiku reaktsiooni peegeldas drastiline vaatajatearvu langus:
616 000lt 1946. aastal kukkus see 1948. aastal 441 000ni (Hion 2002: 93).
Kui Teise maailmasõja järgsel ajal eraldati teatritele raha suhteliselt vabalt, siis 1948. aastal
toimus pööre üleliidulises teatripoliitikas - võeti suund riikliku dotatsiooni tunduvale
vähendamisele, teater ei olnud ideoloogilises kasvatustöös kuigi edukas olnud. Teatrite
majanduslik olukord muutus nii pingeliseks, et ähvardas muutuda piduriks kunstilise tegevuse
edasisele arengule. 1948
annaabi.ee 
