juhtuma... Inimesed istuvad ja ootavad - koos... Nii võikski igavesti kesta. Aga nii ei saa. Teatris tulevad alati inimesed lõpuks lavale, nii peab olema, see on paratamatu, nii on kombeks. Mis on filmi ja teatri erinevus? Filmi puhul tarbib vaataja koos teistega valmispakendatud illusiooni, teisel juhul osaleb reaalses, elusas protsessis. Ühel juhul on kaitstud nii vaataja kui ka filminäitleja, teisel pole keegi õieti millegi eest kaitstud. Film jookseb edasi ka ilma ühegi vaatajata, teatris aga ilma ühegi vaatajata üldiselt etendusi ei anta. Filmivaatamine on ühesuunaline kommunikatsioon, teatrietendus kahesuunaline. On inimesi, kellele üldse teater ei meeldi. Nad kohe ei saa istutud nii kaua ühe koha peal pimedas saalis, ei saa süvenetud, ei saa aru, ei tahagi aru saada. Ega teater polegi vist kõigile kui oleks, siis ta poleks ju teater, siis ta oleks Hollywood. Teatrikunsti vaatamine on nagu
Teater on vaatemängu kunst, mis eeldab teatud püsikomponentide olemasolu. Näitleja, publik ja roll. On tarvis et see tegutseja ei tegutseks iseendana vaid tegutseks mingis rollis, kujutaks kedagi teist. Vaataja ja näitleja kaks vastandlikku positsiooni. Näitleja aktiivne, vaataja passiivne. Tuleb sätestada kaanon ja siis asutakse seda lõhkuma kanooniline teater. See on see hädavajalik miinimum teatri eksisteerimiseks. Ei saa olla etendust ilma vaatajata. Lavastaja on teatris uus ja mõnes mõttes kõrvaline figuur. Traditsioonilise teatri mõttes on lavastaja nagu kõrvaline isik. Lavastaja on haritud vaataja, keda on pannud nördima talle näidatava teatri olemus. Peab lülituma etendusse ja muutma seda nii, et see ei tekitaks nördimust. Lavastaja on teatris juba kriisifiguur. On nagu teatri appikarje. Lavastajateatri teke on 800 saja aastase teatriprotsessi tulemus. Lavastaja ei tekkinud teatrisse juhuslikult, ta tekkis seaduspäraselt.
annaabi.ee 
