Tõde ja Õigus II Terve tekst
Vaevalt sai ta veel öeldud:
,,Ema, ma olen nüüd hirmus väsind, pane mind sängi."
Ja kui ema seda tegi, uinus Tiina peaaegu silmapilkselt, õnnelik naeratus kahvatuil huulil, nagu
seisaks ta ikka veel omal jõul keset põrandat. Ema jäi tükiks ajaks magava lapsukese ette, sest
oli ju nii hea naeratada tema unelevale naeratusele. Kui ta viimaks ümber pöördus Indreku
poole, kes oli langenud unustusse ja põlvitas endiselt kaltsuhunnikul keset põrandat, siis tundus
see emand Vaarmannile praegu nii loomulikuna, et ta ei öelnud midagi muud, kui aga küsis
ärevalt:
,,Ütelge, härra Paas, kas mu laps saab terveks või sureb ta nüüd ära."
,,Saab kindlasti terveks," vastas Indrek.
Nüüd oli sumbunud keldrikorteris äkki nii hirmus palju õnne ja rõõmu, et emand Vaarmann oleks
tõesti tema kätte lämbunud, kui ta poleks võinud minna teda jagama Molliga ja kõigi tuttavatega,
kes asusid ligilähedal. Seda ta tegigi, visates ainult suurrätiku endale ümber, pealegi veel
annaabi.ee 
