Aga teiste kombed hakkavad talle lõpuks külge, suureks eeskujuks on selles ka Maurus ise. Rahapuuduse tõttu peab Indrek teisel aastal allkorrusele teenjaks minema, jääb edasi ka õpilaseks. Ta hakkab suhtlema imeilusa Miraldaga, kes armastab endale teisi nimesid võtta. Poiss armub temasse. Nende armastuse sümboliks saavad tassikõrvad, üks on sööklas ühe murtud, teine teise. Miralda sõidab Saksamaale end tervendama. Indrek tutvub Molli, Tiina ja emand Vaarmanniga. Armub Mollisse, esimene suudlus. Kuid Molli tahab mehele minna rikkale ja vanale ning nende suhtlemisele tuleb kiiresti lõpp. Miralda tuleb tagasi, Indreku ja tütarlapse jutuajamine all toas, kus noormees tunnistab, et oleks Miraldale nõus enda verd loovutama. Indrek õpib ka muide hästi. Vahepeal sureb Indrekuga heaks sõbraks saanud vana Voitinski. Indrek on kõrvuni armunud Miraldasse, tüdruk on jälle Saksamaal, kirjutab
hoiduge naiste eest, sest see on ussiseeme." Vähe puudus, siis Indrek oleks talle kogu klassi ees öelnud, et armastus teeb sõna ja silma sügavaks, kuid ilma naisteta poleks ju ilmas armastust. Imeline uim kestis Indrekul segamatult varase kevadeni. Siis hakkas juhtuma, et Mollil polnud võimalik jalutama minna, kui Indrek teda kutsus. Ja mõnikord polnud teda kodugi, kui ta oleks võinud seal olla, kui ta oleks pidanud olema, nagu Indrek arvas. Nõnda pidi Indrek leppima emand Vaarmanniga ja tema noorema tütrega ja ikka pidi ta kuulama juttu sellest, mis emand Vaarmann enne olnud, kus elanud, kellega läbi käinud, kuidas lauda katnud, mida söönud ja mida seljas kandnud. Aga Molli oli ometi jõudnud seisusekohase kasvatuse saada ja tema oleks võinud Peeterburisse kas või saksa bonneks minna, ainult emand Vaarmann ei lasknud, sest tema tütar on niisuguse ,,neti" olemisega, et oleks võinud suures linnas minna hukka. Tal on
annaabi.ee 
