Nad ju lubasid võtta! Algul Jaan ei lubanud mul midagi sealt võtta, kuid lõpuks siiski andis oma loa. Kõhud said hästi täis ning laste silmis oli kohe rohkem rõõmu." Varsti peale varastatud asjade ära viimist jäid Kai, Mann, Mikk ja ka sel ajal elanud Liisu haigeks. Paraku Liisu ei elanud haigust üle ning suri. Kai rääkis, et Jaan müüs kõik võimaliku maha, et osta süüa ja ravimeid. ,,Ühel päeval ma tundsin oma hinge vaakuvat ning palusin Jaanil kutsuda püha isa, et ta mu hinge tuleks pühitsema. Jaan tegi nii, kuidas palutud, kuid tal polnud piisavalt raha maksta. Kas kujutate ette, isegi püha isa tuleb vaeste viimaste kopikate kallale!" Kai, Mann ja Mikk said küll terveks, kuid raha oli otsas ning aina lähenes see kuupäev, kui Kai pidi oma perega välja kolima. Järgnevad otsused said saatuslikuks Jaani ning ka ta pere jaoks. ,,Meil oli rahaga väga kehv seis
poole nii järsu ning kõrge kallakuga, et hobused siit harva üles või alla sõidavad. Tänavakivid on siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid, müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariisla- ne näeb siin ainult perekondlikke pansione ning koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Pansioni fassaad on aiakese poole. Maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève'i tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee, ääristatud geraaniumide, oleandrite ja granaatpuudega, mis on istutatud suurtesse sinivalgetesse vaasidesse
annaabi.ee 
