Charles Dickens
jala pikkune lünk. Vedurijuht märkas
probleemi, kuid seda liiga hilja. Vedur kukkus esimesena jõkke ja tõmbas ka kõik
ülejäänud vagunid endaga kaasa. Vaid üks esimese klassi vagun pääses jõuorgu
kukkumisest ja õnnekombel reisisid selles Charles, Ellen ja naise ema. Viimased pääsesid
vigastusteta. Õnnetuses sai surma kümme inimest ja ligi 50 pääses kergemate või
raskemate vigastustega. Pääsenud sillal kõikunud vagunist, aitas Charles elu ja surma
vahel vaakunud inimesi. Ühel hetkel tuli kirjanikul meelde, et ta oli unustanud midagi väga
olulist purunenud vagunisse. Ta läks sinna väga ettevaatlikult tagasi ja otsis välja oma
viimati kirjutatud osa novellist "Meie ühine sõber".
Dickens tegi pikki loengureise, aastatel 1867 1868 ka USA-sse. Ühel loengureisil
Suurbritannias, tabas kirjanikku kergemat sorti ajurabandus, mille tulemusena ta minestas
ja ta viidi haiglasse. Ei ole välistatud asjaolu, et oma elu lõpuaastatel tarbis kirjanik
annaabi.ee 
