h kilest, Metallist, Tekstiilist. Valgusti nimisildil ja selle pakendi märgistuses näidatakse valgusti nimipinge ja lampide soovitatav nimivõimsus. 3.VALGUSALLIKAD Valgustusallikatena leiavad kasutamist hõõg-ja gaaslahenduslambid. 3.1 Hõõglamp Hõõglamp ehk elektripirn koosneb mitmesuguse kuju ja värvusega klaasballoonist ning erineva suurusega metallsoklist. Hõõglambi klaasballoon on seest kas tühjaks pumbatud- nn vaakumlamp või täidetud gaasiga. Hõõglambi klaasballoonis näeme hõõgniiti, mis on valmistatud volframist, ja seda toetavat klaasjalga. Hõõgniit võib oma kujult olla sirge, liht- või topeltkeermega ehk bispiraalne, siksakiline jne.Hõõglambi klaasballoon võib olla erineva kujuga. Näiteks lameda või poollameda otsaga, pirnikujuline, küünlaleegi kujuga. Ballooni värvuse järgi jaotatakse hõõglampe läbipaistvateks (klaar), matiks, piimklaasist, värvilisest
Jacobi (1801...1874) võttis selle 1834. aastal koheselt kasutusele. Aasta 1886 sai muudetava kiirusega elektriajamite sünniaastaks, kuna võeti kasutusele Ward Leonardi süsteem (generaator-mootor süsteem). Aastal 1889 leiutas Michail von Dolivo-Dobrowolsky (1862...1919) lühisrootoriga asünkroonmootori. Järgmisel aastal 1890 pakuti välja faasirootoriga asünkroonajami kiiruse juhtimise põhimõte. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul leiutati esimene elavhõbe-vaakumlamp ning samuti kaarlamp ja elavhõbealaldi. Seejärel ilmus vaakumdiood ning patenteeriti elektronkiiretoru ja vaakumtriood. Järgnevalt töötati välja juba palju tüüpe elektronseadiseid. Alates aastast 1923 sai võimalikuks ignitronidel põhinev juhitav alaldamine. Seejärel leiutati aastal 1928 türatron ja võrega juhitav elevhõbekaaralaldi. Esimene vaheldi valmistati aastal 1930. Pooljuhtimise nähtus avastati mõni aasta enne aastat 1882 ning seda nähtust pakuti
annaabi.ee 
