Raadio ajalugu ja tööpõhimõtted
Signaali vastuvõtmiseks kasutati sel ajal n.ö. kristallvastuvõtjaid, mis koosnesid pikast
antennist, häälestuspoolist, detektorkristallist (enamasti galeniit) ja kõrvaklappidest või
kõlarist. Eriliseks muudab need vastuvõtjad nende lihtsus ning see, et nad ei vaja eraldi
toiteallikat, kuigi mõnikord oli vajalik signaali võimendamine peale vastuvõtmist, seda
põhiliselt juhul kui signaali allikas asus kaugel. [6]
Revolutsioon toimus
1920ndate aastate keskpaigas
seoses vaakumelektronlambi,
maakeeli raadiolambi leiutamisega. Enam polnud vaja sädevahemike ega keerukaid
generaatoreid, mis tähendas et saatjad muutusid kompaktsemaks ja lihtsamaks, samuti
suurenes nende efektiivsus ja täpsus. Algas kommertsraadiojaamade lai levik, samuti oli
eetris kuulda ka midagi muud peale moonutatud hääle ja telegraafipiiksude. [7]
Kümmekond aastat hiljem tuli järgmine suur muudatus kui seni edastati signaali
kandjalaine amplituudi moduleerides, siis 1933. aastal patenteeris Edwin H