Isikunimetustest eesti fraseoloogias
......................................................12
KIRJANDUS............................................................................................13
1. SISSEJUHATUS
Fraseologism on enamasti lausest väiksem üksus, sõnaühend või üksiksõna. Tegemist on
kõne kujundliku struktuurielemendi, retoorilise vahendiga. Fraseologismid on metafoorsed,
piltlikud, kindla püsivusastmega sõnaühendid, liitsõnad, laused või lausekatked, näiteks vesi
on ahjus, vanajumala seljataga, hinge vaakuma, a ja o olema, Achilleuse kand, rikas nagu
Riia kikas, Taavet ja Koljat. Fraseoloogilistel sõnaühenditel on oluline koht keele ilmekate
väljendusvahendite hulgas, taotledes keelelise väljenduse vaheldust, mitmekesisust
ilmekust. Fraseoloogia on universaalne keelenähtus ehk seda esineb kõigis keeltes.
Fraseologisme on keeles üle 10 000. Need võivad olla algupärased või laenulised. Eesti
keeles on palju saksa ja vene keelest tulnud ning piibli algupäraga väljendeid. (Õim 2001a:
annaabi.ee 
