Viimne ratsu .
nime all.
Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.
Silmaviljaterad pudenesid.
Nime kõla kadus minu eest.
Ainult kortsund sall mul hiljukesi
lõhnab veel su puudutuste meest.
Lauluga võib kokku panna ka Jesseenini armastusluulest kõlava üksinduse ja kurbuse.
Armastatu on läinud, alles teamst on vaid mäletsused tuhmid ja kortsund sall. Taaskord teades
mehe elulugu ja vaajdust armastsue järgi, see luuletus hingematvalt kaunis.
Laul ,,Viimne ratsu" ja selel erinevad tõlgendusviisid sobivad hästi kirjeldamaks kahe suure
poeedi Sergei Jesseenini ja Vladimir Majakovski nägemust enda kohast tolleaaegses
ühiskonnas ja selelst tulenevalt ka luuletajate autobiograafilist loomingut. Just siin tulevadki
välja nende kahe küllaltki erineva mehe sarnasused.
annaabi.ee 
