Mats Traat
Seega ei leidnud tema õiglaselt kritiseeriv ning hoiatav paatos
kunstiliselt täisväärset kehastust.
Mats Traadi järgmised värsiraamatud on eelnenud luuleteostest oma
põhitoonilt üha vaoshoitumad ja tasakaalukamad, ilma et autori kreedo
seejuures kardinaalselt muutunud oleks. Aina vähem pretendeerib ta
lõplike tõdede kuulutamisele, polemiseerib sagedamini hoopis
iseendaga, et kahtluste kaudu leida teed suhtelise tõeni ning hea ja
halva, ilusa ja inetu mõtestatud vaagimiseni inimeses ja ühiskonnas.
Värssidesse hakkas ilmuma minoorset helistikku, millest annavad
tunnistust ka lembeluulet koondav “Laternad udus” (1968) ja
looduslüürika kogumikud “Septembrifuuga” (1978) ja “Sügislootus”
(1986). Ent Traadi energiavarud ega sisepinged pole veel kahanenud,
endiselt jääb ta üleva, valulise ja ausa elu kirglikuks propageerijaks.
Mats Traadil on tavaks komponeerida ühe ning sama ajavahemiku
värsiloomingust eriilmelisi kogusid