Mõtteid romaanist "Kuritöö ja karistus"
arvan, et ehk määras portreteerimismeister Dostojevski selle teooria valele tegelaskujule. Võinuks
tappa lihtsalt äkkvihast ses juulilõõmas.
Just Dostojevski ajavalik meeldibki mulle kõige rohkem. Juuli algus ja haruldaselt palav aeg:
Raskolnikov uitab magusas rammestuses Peterburis sihitult ringi, vahel langeb ta rohule ja ärkab
alles mitu tundi hiljem. Kõige parem on aga kujutleda Raskolnikovi hämaral suveööl tundide kaupa
seismas sillal, mõtlemas ja vaagimas, kas hüpata või mitte. Aga ka teose lõpulehekülgede soe ja
selge varahommik kuskil ääretus stepis ning Sonja ja Raskolnikov ühendamas käsi. Dostojevski
sõrmed on lõpuks väsinud kirjutamast surmast ja koledustest ning korraga on taas õhus nõnda palju
lootust.
Romaani tumedate kaante vahel on peidus pooltuhat lehekülge sünkmusti mõtteid ja hulk õnnetuid
saatusi. Siiski jõuab kannatlik lugeja lõpuks viimsete lehekülgedeni, kust paistab hele lootuskiir
annaabi.ee 
