Referaat - Betti Alver
sähvib silmis nagu pikne.
Vanas vabisevas veskis Võta roop ja sega teri,
aja-pere isekeskis siis ei rikne,
sõlmed lahti harutab. siis ei kidu
kesta varjus homse idu.
Juba sirbi sees on sälgud,
pilbastega väsind välgud [---]
valgustavad une pervi.
Kuid su saagist veel ei mõika,
lõika, lõika
tühi tünder nutab servi.
Väljas koiduvagu viirgab,
kahvatule näole kiirgab
vaikne naeratuse vine.
Mine, mine.
Teised vaagigu su vilju,
sa ent sirbi tasahilju
pistad räästapilusse.
Kandes elu sirvilaudu,
lähed kõrge ukse kaudu
ära mätaste vilusse.
Hämaras on laiad hoovid,
voodi varjuks rohtund roovid.
Sääl sa magad, sõrmed rinnal.
Kaevuvinnal
kukk ei kire.
Imekerge tuulevire
puhub suurest aja nabrast
laugudele udu-habrast
unustuse kõlka-kahu.
Sügav rahu.
Mulla-isa liiva tuulab,
vihmakella lööke kuulab,
endamisi kihistab.
Kandlel mure manuline
sügis mustatanuline
une-viisid vihistab.
"Eluhelbed" 1970
annaabi.ee 
