Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Erandlik o.c on ,,Medea"
(1797), milles lõpp on traagiline (ainuke o.c tunnus on kõnedialoogid; hiljem tehti ümber retsitatiivideks, rohkem
levinud ongi retsitatiividega itaaliakeelne variant). Tohutu populaarsuse saavutab ooper ,,Veekandja" (tegelikult Les
deux journées; ,,Kaks päeva"), mille tegevus toimub küll 17. sajandil, aga tegemist on 18. sajandi lõpu segase ja
mässulise aja kaudse kajastamisega: lihtne vaaditegija päästab aadliku, kes oli langenud poliitilise vandenõu ohvriks.
O.c populaarsus jätkub ka 19. sajandil. 19. sajandi alguses peetakse kümnendi parimaks o.c-ks Méhuli ooperit ,,Joosep"
(1807; Joosep Egiptuses; Joosep ja ta vennad).
1820. aastad. Olulised uuendused ilmnevad 1820. aastate o.c-s, ja kõigepealt libretodes. Tähtsaimaks libretistiks saab
näitekirjanik Eugene Scribe. Ta toob o.c-sse 1) eksootilise ainestiku (tegevus kaugetes või metsikutes paikades tolle