Üldiselt ei olnud vajalikkust ka rohkematele heliefektidele peale nende, mis näidendis esinesid. Minule jättis antud näidend väga üksluise ja igava elamuse. Võrreldes seda näidendit M. Karusoo lavastatud etendusega ,,Võlg", jättis antud teatritükk väga sisutühja mulje. Armastuse teema, mis venis 2 tundi ja 45 minutit lõppedes naise surmaga, meenutas mulle pikaleveninud seebiooperit. Vahel esines ka koomilisi hetki, mis muutsid asja vaadatavamaks. Kokkuvõtlikult ootasin sellest etendusest midagi enamat, kuid pidin siiski pettuma.
juuri kui võibolla ka tulevikulootust. Oma aja 1960.70. aastail nimetada Rein Karemäed ja kohta julgelt kriitilisi filme väntas Jüri Müür Valdo Panti, 1970.80. aastail Mati Talvikut, (“Künnimehe väsimus”, 1982), loodusfilmide 1980ndail Urmas Otti. (Kogu Nõukogude loojana tõusis tipptasemele Rein Maran. Liidus sai üheks vaadatavamaks saateks Oti Eesti nukufilmi rajajaks ja pikaaegseks Kesktelevisioo nis tehtud sari “Teletutvus”) mentoriks oli Elbert Tuganov, joonisfilmi vallas 1960. aastail kerkis 1970. aastail esile Priit Pärn, kes saavutas lõpuks maailmanime oma grotesksete allegooriatega, mida ehib visuaalse fantaasia tulevärk. Meedia Ehkki Türi oma aja kohta ülimoodne saate jaam
annaabi.ee 
