V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Luuavarrel ratsutaja!» kisas teine.
«Paras traagiline lõust!» kiunus kolmas naine. «Kes sind veel narride paavstiks teeks, kui
tänane päev eilseks muutuks!»
«Hüva,» sõnas üks vanamoor. «Siin näeme ta lõusta häbipostis. Aga kunas näeme ta lõusta
võllasambas?»
«Millal sa, neetud kellamees, kord suure kellaga niisuguse võmmu kuklasse saad, et sa
sada jalga maa sisse vaod?»
«Ja sihuke kurat helistab veel angelust!»
«Kurt! ükssilm! Küürakas! Peletis!»
1
2
8
«Vaadaketa nägu, rasedad naised! Ükski rohi ei aita nii kergesti enneaegu maha saada!»
Kaks skolaari, Jehan du Moulin ja Robin Poussepain, hakkasid kõigest kõrist laulma:
Kus varga nupp,
seal nöörijupp!
Kus suliliit,
seal tuleriit!
Tuhandeid muid teotusi hakkas sadama kui rahet. Hurjutusi, sajatusi, irvitusi ja kive tuli
igast küljest.
Quasimodo oli kurt, aga ta nägi kõike selgesti ja rahva viha avaldus samavõrra nägudel kui
sõnades. Pealegi tegid kivihoobid irvituste mõtte igati selgeks.
annaabi.ee 
