V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Seal elab
üks mu tuttav tüdruk, kes arvab, et ma ilus olen nagu Cupido. Tema abiga sain redeli kätte ja
nüüd on ta siin, Muhamedi nimel! Plika tuli päris särgiväel mulle ust avama.»
«Hüva,» vastas Clopin, «aga milleks sulle see redel?»
Jehan vaatas talle kavalalt ja enesekindlalt otsa ning lõi sõrmedega kastanjettidena nipsu.
Ta oli sel minutil suurepärane. Peas oli tal kiiver viieteistkümnendast
410
sajandist, mis vaenlast juba oma kimäärliku harjaga v5is hirmutada. Kümme raudnokka oli
selle küljes, nii et Jehan oli pälvinud õudset nime «ke » l, nagu Homerose
lugulaulus Nestori * laev.
«Mis ma sellega peale hakkan, kõrge Argoo kuningas? Kas te näete seda lollide nägudega
raidkujude rida seal üleval kolme ukse kohal?»
«Näen, mis siis?»
«See on Prantsuse kuningate galerii.»
«Mis see minusse puutub?» küsis Clopin.
«Oodake! Selle galerii otsas on uks, mis ainult riivis käib. Selle redeliga ronin ma üles ja
olengi kirikus.»