Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad
Ando Keskküla liikumise ideoloogina tõi maalikunsti tehnoloogilisi uuendusi
näiteks email-värvi ja aerograafi näol. Andres Toltsi kummalised vaikelud kasutasid olukordi tema
ümber, uuendusena , rõhutades keskkonna fiktiivsust kasutas ta pilt-pildis võtet. Leonhard Lapini
dünaamiline isiksus katsetas mitmel rindel nii valdkonnas, tehnikas kui stiilis. Masinaajastu
prohvetina otsis ta süsteemi ja uuris minimalismi olemust. Ludmilla Siim panustas 70ndate alguses
suureformaadiliste uzeelt ja koloriidilt uudse lähenemisega maaliseeria. Sirje Runge jäi sel
perioodil kindlaks abtraktsele stiilile. Kunsti ajalukku juurde leidsis tee ka väljaspool
kunstiharidusasutusi astunud, näiteks Raul Meel , kelle serigraafia ja tehniliste graafikute eepiline
käsitlus tõi talle ka välismaiste kuraatorite positiivse tähelepanu. Jüri Okas mängis eri vormidega,
maalis, tegevuskunsti teosed, film, foto ja installatsioon, kirjendades edukalt olukorda tollases Eesti
kunstielus
annaabi.ee 
