Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)
külarahvamajad. "Kapsapea" edule järgnesid veel lühikomöödiaid "Paunvere",
"Ärimehed" ja "Pärijad". Kõigi alusmotiiviks on ahnus või täpsemalt veel laskmata
karu naha jagamise hasart. Lutsu naljamängude väärtuseks on ehteestilikud, värvikad,
koomilised tüübid, lopsakas rahvakeel ning elutäpne olustikukujutus. Neil puudus 19.
sajandi lõpu jantide moraliseeriv ja õpetlik motiiv. Hilisemates lühinäidentides ei tõusnud
Luts enam oma algsele tasemele. Lühikesi uusromantistlikke muinasjuttnäidendeid
"Siniallik", "Ülemiste vanake" (mõlemad tr. 1916) ja "Sootuluke" (tr. 1919) päästab
lasteteatri vähemnõudlik raamistik. Kuid 1930ndtel hakati suure eduga dramatiseerima
Lutsu proosateoseid.
13. Eduard Vilde näitekirjanikuna (,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd").
Uue linnaelu ja noore intelligentsi probleemid tõi eesti lavale Eduard Vilde (1865
1933). Tema tippnäidendid ("Pisuhänd" ja "Tabamata ime") jäävad Vilde
annaabi.ee 
