Marie Under
Kui Underi varasema lüürika stiil oli veel
elektiline, realistlikud elemendid segunesid juugendlike sugemetega, ajaluules
ekspressionistlike kujundiliialdustega, siis kõrgperioodiks olid erinevad kihid sulandunud
ühtseks underlikuks väljenduslaadiks. Underi luulestiili iseloomustab suur, hoogne, poeetilist
litsentsi lubav joon, värsi sisemine liikuvus, improvisatsiooniline toonus. Modifitseerides
traditsioonilist vormi, kasutades ajuti ka vabavärssi, uusriime, püüdles Under oma
sisenägemuse võimalikult täpsele väljendamisele. Sellega kaasnes pidev süvenemine eesti
keelevaramusse, abiliseks Wiedemanni sõnastik. Kasvavat väljenduslikku meisterlikkust
näitab seegi, kuidas luuletaja ise oma värsse ulatuslikult redigeeris. Uued arengud eesti luules
1930. aastate teisel poolel ei asunud opositsiooni Underi poeesiaga, mõnd selle tahku
arendasid arbujad edasi. Underi sotsiaalselt orienteeritud kannatusluule ühendas teda aga luule