Ent kui raamat oli/on haarav ja tempot kruviv rokihitt, siis Vanemuise laval näeb vaid ähmast mälestust millestki, mis võis nimetada rokiks. Need, kes loodavad kaasa elada Vanemuise mõne aasta tagusele rokkooperile «Ruja», peavad pettuma. Ent teater ei nimetagi «Musta pori näkku» rokklavastuseks või -muusikaliks. Ametlikult kannab Andres Noormetsa lavastus määratlust «lauludega mokumentaalne talksõu» (libadokumentaalfilm). Nalja Vanemuise uuslavastuses saab, sest parodeerida-karakteerida «Musta pori näkku» näitlejad oskavad. Vanemuine ja Noormets võtsid pureda raske ülesande ning jäid raamatule alla. Samas pole kõik sugugi kadunud esietendusel olid näitlejad nähtavalt pinges. Kui nad sellest krambist aga väljuvad, võib see lavastus veel ellu ärgata. (H.Sibrits; Postimees; 12.11.2012) Mina arvan, et see etendus tõotab olla päris põnev, sest Mihkel Raua raamat oli
aastaga 1946. aastal ning astus seejärel Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus ta erialaõppejõuks jäi endiselt Tiit Kuusik. On imetlusväärne, kui palju jõudis Georg Ots tudengina korda saata! Edukatest õpingutest andsid tunnistust head eksanihinded, õpingute kõrval leidis Ots aega esinemisteks raadios ja kontserdilavadel. Lisagem siia juurde veel mõne aasta jooksul loodud ligi paarkümmend lavarolli. Ainuüksi 1949. aasta tõi kaasa osatäitmisi kaheksas uuslavastuses. Õnnestunuimaks kujunes neist nimiosa täitmine ''Jevgeni Oneginis'', mille eest talle veel tudengina määrati riiklik preemia. Lõpuks sooritas ta ka konservatooriumi lõpueksami. Konservatooriumidiplom ei toonud mingeid erilisi käegakatsutavaid muudatusi. Jätkus töö teatris, esinemised kontserdilavadel. 1951. aastal viis kontserdireis laulja esimest korda välismaale: eesti ja läti kunstnike grupis laulis Ots soome linnades. Ka hilisemad Soome sõidud kujunesid edukaiks
annaabi.ee 
