otsese päikese, sademete ja külma eest. Sisehüdroisolatsioon on selline, mida kantakse keldri siseseinale, mõnel pool on nimetatud seda ka negatiivseks hüdroisolatsiooniks. Üldjuhul kui vähegi võimalik, siis tehakse välishüdroisolatsioon, aga kui see pole võimalik, on defektne vms, siis kasutatakse sisehüdroisolatsiooni tegemise võimalust. Sel juhul tuleb silmas pidada, et müüritis jääb niiskuse eest kaitsmata, seega uusehitistele peaks igal juhul tegema korrektse välishüdroisolatsiooni. Kõige sobivamad materjalid sisehüdroisolatsiooni tegemiseks on mineraalsed võõbad, soovitavalt sulfaadikindlad, sest sisehüdroisolatsiooni suureks probleemiks on soolad, mis kahjustavad aluspinda. Aluspind peab olema korralikult puhastatud, kuid mitte veega, sest see võib esile tuua soolakahjustused. Võõpa võib kanda ka niiskele aluspinnale ja seda peab kandma vähemalt kahes kihis
kondenseerumistemperatuur umbes 60 ºC. Muutuva kondenseerumisega maasoojuspumpade eeliseks on kõrge soojatootlikus madala kondenseerumistemperatuuri juures. Samuti on tagatud maksimaalne energiakokkuhoid. Puuduseks on vajadus keeruka juhtautomaatika järele ning tundlikkus küttesüsteemi vooluhulga muutuste suhtes. Maasoojuspumba valimine – soovitused ja nõuded Maasoojuspump sobib vanema maja küttesüsteemi renoveerimiseks või uusehitistele paigaldamiseks. Kütmiseks vajaliku soojusenergia ammutamiseks peab maja ümber olema piisavalt suur vaba krundipind, ca 600 m². Rusikareegelit kasutades võib öelda, et: 1 m² köetavat pinda vajab vähemalt 3 m maakollektorit ja 1 m² köetavat pinda vajab vähemalt 3,6 m² vaba maapinda. Maasoojuspumba tõhusus sõltub maja mõjutavatest faktoritest ja tingimustest. Maksimaalne tõhusus on tagatud, kui: majal on suurem küttevajadus
annaabi.ee 
