Asunduse leidsin ma järgmise päringuga: [ekspositsioon] > 75 & [ekspositsioon] < 145 & [Nolvakalle] < 2 & ([baaskaardim3 - baaskaardim3] == 2 | [baaskaardim3 - baaskaardim3] == 3) 2. Lisage pildid eelnimetatud otstarbeks sobivatest aladest. Lisage juurde ka selgitus, milliselt tähistatud alad, milliseks otstarbeks sobivad. Kartulimaaks sobivad alad on märgitud helerohelisega. 1 Suusanõlvaks sobivad alad on märgitud heledama sinisega. Uusasumi maaks sobivad alad on märgitud tumedama sinisega. 2 3. Funktsioon Sink leiab palju väikesi mõne piksli suuruseid rasteri kujul esitatud reljeefi interpoleerimisvigadest tekkinud väärlohke ning mõned suuremad lohud. Mis need suuremad lohud võiksid olla? Suuremad lohud on veekogud. 4. Lisage pilt valgla sisse jäävatest sulglohkudest ning seletage, kuidas saaks õiged madalamad kohad välja valida, et neid täitmise eest kaitsta
1934. aasta rahvaloenduse andmeil juba 10 135 inimest ehk 7,3% Tallinna elanikest. Sellel ajavahemikul laienes oluliselt Pelgulinna hoonestusala. Raudtee kõrval olev ala Ristiku tänava (tollase Oskari tänava) piirkonnas täitus põhiliselt eramutega. 27. augustil1930 võeti vastu Aarde, Preesi, Sõle ja Pärja (tänapäeval Vaniku), 18. septembril 1931 Sõmera ning 26. oktoobril 1932 Muru (tänapäeval Auna), Orase, Söödi, Taime ja Aru tänava hooned. Pelgulinna uusasumi elamute ilmet mõjutas 22. aprillil 1931 vastu võetud Tallinna ehituse sundmäärus, mille järgi lubati puitmajadel kahe puutrepi asemel ehitada üks kivitrepp, mis pidi asuma maja keskel ja ulatuma pööninguni. Ühe kivitrepiga puust elumajas võis kolmandal korrusel olla kuni kaks korterit. 1939. aasta lõpul valmisid hooned Härjapea tänaval. 1930. aastate lõpus asus Pelgulinnas 566 krunti, millel paiknes 545 elumaja. Tüüpilised olid 12 majaga kinnistud. Sõle tänava ääres,
annaabi.ee 
