Eleaatide koolkond
Luuleteoste niisugune ülesehitus oli tolle aja kreeklaste jaoks küllalt tavakohane. Ikka pöördus laulik oma
teose alguses muusade poole ja palus neilt õpetust. Sellega pidi loodama kujutlus, nagu oleks järgnevalt
mitte niivõrd laulik ise, vaid muusad need, kes tema suu kaudu kõnelevad. Selles avaldus tolleaegsete
luuletajate eneseteadvus, mis ei käsitanud oma jutustust mitte isikliku saavutuse või veel vähem
väljamõeldisena, vaid jumaliku annina. Veel ei olnud kujunenud uusasaegset ettekujutust autorist, kes kõige
välise suhtes autonoomsena loob suveräänselt oma kujutlusmaailma. Eelkõige just uusi arusaamu, mis
avasid seni aimamatuid mõtteteid, käsitati jumala häälena; ja mida enam keegi oli veendunud enda poolt
üteldu õigsuses, seda tugevam oli ka veendumus, et kõneletakse mitte pelgalt enda nimel, vaid ollakse
jumala poolt õnnistatud ja volitatud. Nii paistab end mõistvat ka Parmenides oma teoses.
annaabi.ee 
