Mihhail_Lermontov
1841) jumaliku kõnevõime saanud tõekuulutaja läheb rahva sekka oma sõnumit kuulutama, kuid
prohveti sõnad langevad viljatule pinnale.
Tõe, armastuse sonumeid
ma püüdsin tuua inimsoole.,
See aga marru ajas neid
ja kive lendas minu peale.
Poeedi ja tema keskkonna ületamatu vastuolu väljendub ka luuletuses "Nii tihti pidudel, kus
kirju hulk on koos" (1840). Selle luuletuse kirjutas Lermontov otse uusaastaballi vahetute muljete
mõjul. Küpsed loomisaastad tõid kaasa tõsiseid mõtisklusi rahva saatuse ule ("Mõtisklus", 1838).
Luuletaja on suupinki asetanud koos oma sugupõlvega ka iseenda, kuid ometi usub ta uude sugupõlve.
Oma kaasaja tegevusjõuetus põlvkonnas pettununa asus Lermontov rahvalikkuse otsingule.
Luuletaja loomingusse ilmus inimene lihtrahva hulgast, lihtne inimene, kes ei vastanda end
ühiskonnale. Ta pakatab jõust ja tahtest, on loomu poolest võitleja
annaabi.ee 
