Kuressaare piiskopilinnus Minu jaoks kõige tähtsaimas linnas, Kuressaares, asub ilus piiskopilinnus, mille praegune hilisgooti stiili vilelev konvendihoone, mis on ümbritsetud ringmüüriga ja tänaseks kinni aetud ligi paarikümne meetri laise vallikraaviga on säilinud alates 1381. aastast. Konvendihoone ehitusaasta on üks ainukesi arhitektuurilisi fakte, millega on kõik piiskopilinnuse uurjad ühtselmeelel. Kuid tänapäevani on kivilinnuse ehitusloo kohta liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub Seuberlichi teooriast, mis toetub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadele. Seuberlichi teooria järgi ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega
Esimene teade Kuressaares piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. Ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks teooriat. Arhitekt Seuberlich Hermanni sõnul ehitati esmalt üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida hiljem täiendati konvendihoonega. Teine teooria pärineb arhitekt Kalvi Auldelt, kes arvab, et kivilinnuse ehituslugu algab 13.saj lõpus rajatud Pika Hermanni tornist. Torn olevat olnudringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurjad siiski nõustuvad Seuberlichiga. Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud kindlusehitis Balti riikides. Prantsusmaa järel oligi kõige tihedam linnuste võrk Euroopas just Baltikumis. Konvendihoone tüüpi linnuse ülessandeks on olla teatud piirkonna keskuseks, võimaldada kooskäimisi ja pakkuda kaitsetülestõusu või sõja korral. Konvendihoone koosnes sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast, mis olid väliskülgedelt tugevasti kindlustatud
annaabi.ee 
