August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
TIINA (vaenulikult). Ei! Te teate veel midagi. Te teate veel, et minu ema...
kirikutulbas surnuks peksti!
MARGUS. Minu jumal! Kui sa sedaviisi vägisi sõnu suust välja kisud! Nojah,
seda me teame ka.
TIINA (nagu enne). Ja usute muidugi ka, et minu ema... oli nõid?
MARGUS (tüdinult). Midagi me ei usu!
TIINA (ähvardavalt, veel lähemale astudes). Te usute võib-olla, et mina ka nõid
olen
MARGUS (kurvalt). Ah, Tiina, mis sa nüüd uuristad ja vägisi oma südamerahu
hävitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli või mitte ei
olnud, see magab ühes temaga mulla all.
TIINA (nutma pursates ja ennast ära pöörates, käsi ringutades). Ema, emakene!
Sina üksi armastasid mind! Miks sa ei ütelnud mulle, et elu muud ei ole kui
11
sajakordne surm! (Jälle Marguse poole.) Kas sa tead? Kas sa tead! Kui
minu ema..