Siit Chartieri kolmas küsimus: kui intriigistatud faktide vastavus tegelikkusele ei mõjuta produtseeritud teadmisi, kas siis pole "historigraafiline operatsiooni mitte raisatud aeg ja vaev? White'i arvates on nendel toimingutel rituaalne funktsioon, mis peab andma tunnistust ajaloolase heausksusest ja meenutama midagi tõsiteadusliku protseduuri taolist. Viimaseks küsib Chartier: kas pole ajaloo kirjutamise eesmärgiks tuvastada, kuidas ajaloolased kasutavad igal konkreetsel ajalooperioodil uurimistehnikaid ja kriitikaprotseduure, mis tagavad, olgugi ebavõrdsel määral, nende diskursuse "aususe" ja "objektiivsuse"? White'i sõnul võivad erinevad ajaloolased anda ühe ja sama nähtuse kohta radikaalselt erinevaid, et mitte öelda antiteetilisi, kuid ometi võrdselt veenvaid seletusi, ilma et nad seejuures moonutaksid "fakte" või rikuksid ühtki tõendusmaterjali käsitlemise kohta kehtivat reeglit. Ja
tarbimise levikule, ent selgub, et selles külas pole ühtki vabaühendust. Teiseks kriteeriumiks, mis määrab küsimuste arvu ja sisu, on uurimistöö maht ning ressursside olemasolu. Ressursid on nagu ikka piiratud, seepärast on vaja enne töö kallale asumist läbi kaaluda: 1. kui palju aega on võimalik uurimiseks ja kirjutamiseks kasutada? 2. kas uurimistööga seonduvad rahalised kulud? Kui jah, siis kust need saadakse? 3. kas õpilased valdavad vajalikke teadmisi ja uurimistehnikaid? 4. kas sobivaid andmeid saab kätte? 55 5. kas teemakohast kirjandust saab kätte? Noored uurijad kipuvad oma kompetentsust ja uurimistöö tegemiseks vajaminevat aega üle hindama. Eriti ajamahukad on need tööd, kus on kavas koguda andmeid kas küsitluse, intervjuude või vaatlusega. Tihti ei arvestata, et täidetud küsimustikest tuleb vastused
annaabi.ee 
