sellal tunti. Newton oli mitte ainult matemaatik, astronoom, optik ja mehaanik, vaidtamõistis sügavuti ka keemiat. Teaduse ühtsuse teiseks põhjuseks oli, et teadlaste juhtideed ja töövõtted olid põhiliselt matemaatilised ning rajanesid matemaatikal, mis oli üle võetud muinaskreeklastelt, kuigi ka araablased, hindud ja hiinlased olid sellesse oma panuse andnud. Matemaatikasuund ei toonud teadusele aga üksnes kasu, vaid seadis ka teatavad piirid uurimisaladele, ehkki need 17. saj. jäid märkamatuks. Nimelt: seda osa kogemuse valdkonnast, mida matemaatiliselt väljendada ei suudetud, kalduti kõrvale jätma. Uue teaduse ühtsuse kolmandaks ja kõige iseloomulikumaks põhjuseks oli tema seos tehnika pakiliste päevaküsimustega. Tehnika erakordselt jõudus areng, mis oli alguse saanud 14. saj., kasvas välja traditsioonide hülgamisest. Mäeasjanduses ja metallitööstuses, veonduses ja tekstiilitööstuses leitud lahendused olid tehnilist laadi,
vastastikuste bioloogiliste mõjutuste erinevustest alade vahel (näit., mingi tähtis sümbiont või konkurent võib teises piirkonnas puududa) keemilise või füüsikalise keskkonna muudest erinevustest piirkondade vahel (näit., taimed võivad ühes piirkonnas kannatada krooniliselt mingi mikroelemendi puudust). Osaliselt on need puudused välditavad, kui laboritingimustes kasvatatud isendid viiakse erinevatele uurimisaladele. Õhusaaste indikaatorid: Õhusaaste kindlaks tegemisel on oluline roll samblikel, mis on väga tundlikud SO2 ja tolmu suhtes. Samblike tundlikkust märgati juba 19. sajandi keskpaigas. Soome uurija William Nylander nimetas 1866.a.-l samblikke hügieenimeetriteks. Ning juba 20. saj. tehti mitmete suurlinnade kohta samblike levikul põhinevaid õhusaastekaarte. Samblikud võtavad vett ja toitaineid otse õhust ning on seetõttu väga tundlikud. Neil ei ole kaitsvaid
annaabi.ee 
