Rutherfordi Elu
katsed näitasid, et aatomi sees on väga tihe ja raske klomp ja suurem osa aatomist on tühi ruum. Ta ja teiste
teadlaste, tööd panid aluse uuele ajastule füüsikas tuumaajastule. Tänu sellele said võimalikuks vähihaigete
kiiritusravi, tuumajõujaamad ja tuumarelv
Aastal 1899 võttis Rutherford kasutusele terminid alfakiirgus ja betakiirgus, et tähistada kaht tüüpi kiirgust, mis
väljuvad vastavalt tooriumist ja uuranist. Need kiirgused erinesid läbitungimisvõime poolest: alfakiirguse
peatamiseks piisab juba paberilehest. 1900-1903 töötas ta koos Frederick Soddyga, kes pälvis 1921 Nobeli
keemiapreemia, ja nad uurisid elementide muundumist üksteiseks. Rutherford näitas, et radioaktiivsus on
aatomite lagunemise tagajärg. Rutherford märkas ka, et samast kogusest radioaktiivsest ainest laguneb pool
alati konstantse aja jooksul, ja võttis kasutusele termini poolestusaeg