Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
Väljaspool linnapiire paiknesid agulid (Kantreküla,
Kivistiku ja Ridaküla), kus elasid peamiselt eestlased. 20. sajandi saabumine tõi
Viljandisse mitmed moodsa aja ilmingud – elektri ja raudtee.
Uus Eesti vabariik tähendas linna territooriumi kasvu eespool mainitud eeslinnade jt alade
näol. Kokku lisandus 914 hektarit. See tõi kaasa aktiivse elamuehituse, lisandus enam kui
500 elamut, tänavatevõrk viiekordistus. Aktiivsem elamuehitus (ja ühtlasi ka
puitarhitektuuri paremik) koondus Uueveskile ja Paalalinna. Kasvasid ka ambitsioonid
suvituslinnaks – järve äärde rajati paadisadam, ujumisbassein ja rannakohvik. Maaliline
järve suunas langev maastik ahvatles paljusid jõukal järjel linnakodanikke rajama
Trepimäe kanti suurejoonelisi villasid. Selle kõrval leidus linnas ka arvukalt piirkondi
lihtsamate üürielamutega.
Viljandi miljööväärtuslikud piirkonnad, peamised suurimad puitasumid ja uurimisobjektide
asukohad vt. Joonis 1.1.