Uku Masing
lipulilleks. Kujutades maailma allakäiku, seda, kuidas lipulill kaob nõgeste ja ohakate
alla, kuulutab ta ometi nagu Jesaja uut maailma, uut taevast ja uut maad, mis tuleb siis,
kui "on surnud viimane minu rahvast ükskõik kus". Siis tuleb Masing tagasi kui Messias,
tulevad
need, kelle sammude ees
kantakse kord minu nägu
läbi laotuse lehvival
Laatsaruse linal.
See luuletus on selgelt kirjutatud ekstaasi, eufooria hetkedel, kui haigus ja väsimus ei
olnud võtnud talt usku maailma uuekssaamisse, lunastusse ja iseendasse. Ta kõikuv
eneseusk võis ulatuda luulelise suuruseluuluni: ikka veel avaldamata kogu "Saadik
Magellani pilvest" oli luuletaja enda järgi saanud selle ülbe pealkirja tema kujutlusest, et
ta on Magellani (Magalhaesi) pilvest siia Linnuteele meeleparandust kuulutama saadetud,
galaktiline misjonär.
Masenduse ja jõuetu raevu hetkedel võis geniaalne Masing aga kirjutada kehvi
vemmalvärsse. Neid värsse on natuke hale ja piinlik lugeda:
Vihkan seda elukratti,
annaabi.ee 
