Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr. Kokkuvõte.
Ta oli hull hobuste ning
võiduajamiste järele. Nero aegadel elas Rooma üle otsekui hipomaaniat. Tsirkusest sai
roomlaste kogunemiskoht, tempel ja lugematute ihade eesmärk. Kord proovis ka Nero
ise kümnehobuserakendit aga lendas kohe uppi.
Nero ei olnud julmusesõber, kuid kuna linnarahvas tahtis näha verd, siis pidi ta
korraldama ka gladiaatorite võitlusi. Mees, kes laulis pigem laule ja kandis ette
luuletusi, püüdis esiotsa rahuldada oma alamate sensatsioonijanu kõikvõimalike
uudsustega, kuid rahvas nõudis siiski tapmist näha.
Nero armastas vaatemänge, kuid vihkas sõda ning seepärast ei juhtinud ta ise mitte
ühtegi sõjakäiku.
61. aastal algas rahvaülestõus, mil esimest korda Nero kuueaastase valitsemisaja
jooksul oli rahvas tema vastu. See oli Nero jaoks sokk, teda haaras õud.
19. juulil aastal 64 läks Roomas tuli lahti, mis levis kiiresti. Et kodututele ajutist
peavarju pakkuda, avas Nero rahvale omaenda pargid, Marsi väljaku ja Agrippa
ehitised