"Kas maailm väsib vihkamast?"
Jälgides praegust
olukorda üldiselt ja konkreetseid sündmusi, mis maailmas aset leiavad, võiks
maailmalõpp tulla kas või mitmeid kordi, enne kui inimesed mõistaksid, kui mõttetu
ja mitte midagi andev on tegelikult vihkamine, hävitamine ja sõjad. Meediast võime
iga päev näha ja kuulda järjekordsetest verevalamistest, hukkunutes ja perekondi
kaotanud inimestest, kelle elu on need jubedad sündmused pea peale pööranud. Sõjad
ja lahingud tunduvad igaõhtustele uudistevaatajatele enesestmõistetavate asjadena;
see kole verevalamine jätkub maailmas päevast päeva ja kahjuks on see muutnud
meid selle suhtes ükskõikseks. Paradoksaalselt oleme kaasaegses infoga
üleküllastatud ühiskonnas väsinud nii vihkamisest kui kaasatundmisest, paljud meist
on muutunud immuunseks võõra mure suhtes. Maailmas eristuvad ilmekalt kahte
tüüpi inimesed: inertselt tarbimisse kapseldunud massid ja kirglikult ideedesse