EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
Tunnuslikud luules on range vorm, naiselikust vaatepunktist armastus, mille tähendus
avardub, omandades sakraalse tähenduse (religioossuse poole püüdlemine). Loomingu
tuumas kujuneb välja karevalikkus: kogud ,,Ööpildid" (1980), ,,Puudutus" (1981),
,,Salateadvus" (1983), ,,Vari ja viiv" (1986). Ilmneb ka salapära ja tõe kuulutamist. On
truu vormirangusele, kuid kirjutab ka rütmiskeeme peitvat vabavärssi. Ühendab uut ja
vana luuletraditsiooni.
Muutused valikkoguga ,,Armuaeg" (1991) ja uudiskoguga ,,Maailma tasemel" (1992)
ning ,,Hingering" (1997). Luulekeel muutub dünaamilisemaks, kõlavamaks. Rohkem
keelemänge ja vabavärssi.
Luuletuste taga on tugev kirjanduslik traditsioon, kultuuriteadlikkus torkab silma. Tõlgib
palju luulet. Eeskujudeks Anna Ahmatova (suurus, ülevus) ja Emily Dickinson (väike,
ähmane, salapärane, religioosne, müstiline).
Mari Vallisoo luulemaailm on rajatud pidevusele, elu ja aegade sidemetele ning
jätkumisele. Peegeldus ühest maailma nägemise viisist