Temast mõeldes nägin Eemalt taevaservalt välja ilmuvas vihmapilves heletat välku sähvimas.Oleks mul vähemalt mingeid tõendeid tema vastu , aga ei.Istusin maha , toetasin selja vastu kivi ja mõtlesin. Sel hetkel kadus ootamatult üks pilv õhtupäikese eest ja tolle kuldsed kiired pimestasid mind. Tõstsin käe silme ette ja vaatasin maha. Seal paistis midagi , midagi peale kivi. See oli kellegi nahkkaantest päevik Sirvisin seda uudisimuga. Tint oli enamustes kohtades vihma tõttu laiali läinud. Uurisin laiali valgunud tähtedega kirjutatud nime... See oli uskumatu , see oli peaaegu , et võimatu , see oli ju nii ebatõenäoline , ent siiski , pidin tõdema se päevik oli kuulunud mu isale , ning see tõestas kogu mu lugu. See oli uskmatu. Tõusin püsti ja asusin küla poole teele , sest ei tahtnud päris öö peale jääda. Vaatasin veel korra tagasi ja nägin kultset
Seejärel hakkasid maapinnale kerkima tohutud hiiglased hirmuäratavad Mäed. Gaia ei hakanud neid lapsi armastama, sest nad olid sündimisel talle suuri kannatusi valmistanud. Ometi pidi ta nendega elama ja läbi saama, sest pärast sündimist kasvasid nad tema kehaga kokku. Pärast mägede sünnitamisest toibumist tundis Gaia taas kedagi oma üsas liigutamas. Seekord aga oli rasedus meeldiv ja valutu. Keskkööl kuulis ta õrna kihinat ning ta ootas uudisimuga, mlline olend seekord tema kega sügavustest välja ilmub. Mõni aeg hiljem hoovas temast välja tohutu Pontos (Meri). Kohe hakkas Pontos voolama ning kattis Gaia, jahutades teda ning muutes ta oma sügavsinise kehaga veelgi kaunimaks. Pontos võttis ema oma tohututele kätele ja Gaia oli õnnelik ning uhke oma toreda poja üle, kes oli ilus, võimas ja uljas. Mõnikord oli Pontos vaikne ja selge, mõnikord aga vahutav ja tormlev. Gaia ja Uranose lapsed
annaabi.ee 
