Tõde ja Õigus II Terve tekst
Goethet ja kui oled ometi unustanud tema enda kui ka oma mälestused temast. Ja et see daam
tõepoolest varsti sealmaal on, siis arvan ma, parandagu ta oma tervist niipalju kui tahab, surm
ei ole tal ometi kaugel. Vaene vanadaam! Ta on midagi ilusat ja suurt näinud, ja nüüd peab ta
surema. Peab surema nagu kõik teised -- nagu mina, Teie, minu isa, tädi. Neile kurbadele
mõtetele tulen igakord nähes, kuis see vaene vana daam pingutab ikka ja jälle oma mälu, et
veel midagi öelda Goethest uudishimulikkudele. Ta nimelt ei taha milgi tingimusel näidata, et
tema mälestus Goethest või tema mälestus oma mälestustest kustub ikka enam ja enam tema
peaajus. Aga mis sünnib siis, kui tal ühel ilusal päeval enam midagi meelde ei tule? Mis on, kui
ununeb isegi Goethe nimi? Daamid ja härrad seisavad aupaklikult tema ümber -- ah ja, teate,
mis ma kord mõtlesin: see vana daam ehk ei olegi sünnilt von, vaid ta on tehtud selleks teenete
eest: et ta on näinud oma lihasilmaga Goethet