Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
uurimus. Sotsiaalkomisjoni ülevaates nimetati poliitilist toimetajat, osakonna
toimetajat, toimetajat-sekretäri, följetonisti, illustraatorit, karikaturisti, nooremat
toimetajat, fotograafi, vabakutselist ajakirjanikku. Kasutusele tulid uued
väljendusvormid, mis omakorda olid seotud ajalehe tehnilise arenguga. Ajalehe
kõrvale ilmusid sõnalised ja pildilised infoallikad (raadio, helifilm).
Karl Kesa hinnangul olid toimetuste koosseisud liialt väikesed, mistõttu
uudisematerjali hankimiseks kasutati kõige lihtsamat teed (telefonitsi või
ametiasutustest). Väiksemate lehtede juures ei kujunenud veel 1930. aastatelgi selget
tööjaotust, tihti asusid provintsilehe toimetused veel trükikodades või raamatupoodide
tagaruumides.
Uus kriteerium turumajanduse arenedes oli kiirus. Sündmuste registreerimisse ei
tohtinud tekkida lünka ega materjali trükkiandmisel viivitust. Seepärast olid hinnatud
isiksuseomadused just kiirus, täpsus ja ausus (Eduard Laaman)