Poiste kiri Kantorekile
Meil pole millegile tugineda.Enne
sõda ei olnud meil midagi, ei tööd,peret ega talukohta, olid vaid unistused, tühjad
mõttelennud, mis nüüd nii kaugete ja võõrastena tunduvad.Me olime valmis teie kõrval
surema, sest uskusime sellese millese teiegi, kuid tuleb välja, et teie ise sellese tegelikult ei
uskunud, muidu olekste praegu siin.Kükitaksite meie kõrval kaevikutes, peidaksite end
mürsuaukudes ja näeksite neid jubedusi mida meiegi.
Ilmselt oleks ka ilma teie utsitusteta paljud meist sõtta läinud, kuid kindlasti mitte kõik,
võibolla oleks Behm veel elus, tema ei soovinud siia tulla, kuid kuna kogu klass läks tuli ta
ikka kaasa.Kogu klass läks aga teie, meie juht, meie eeskuju , Teie jäite maha.Teie elasite
oma elu edasi.
Me keegi ei tea kas jumal või keegi Tema taoline on olemas, kuid kui maailmas mingitki
õigust on jõute ka teie otsapidi esiliinile ja näete ning tunnete seda mida meiegi.Siis Te