Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Suured liitõued jaotati talude kruntimisel
väiksemaiks ja neist moodustusid 19.saj II poolel tavalised ringikujulised või sopilised õued.
Setude kinnised õued on kujunenud venelaste ehituskultuuri mõjul nagu ka nende teised ehitised.
Kõrvalhooned asusid elumaja ühel küljel ümber kitsa neljakandilise hoovi. Õuele pääses ainult kõrge, väikese
viilkatusega kaetud värava kaudu.
Karjaaed (tahr) piiras tavaliselt lauta, kuhu suviti aegti karjamaalt utlnud lehmad ja kus neid lüpsti.
19.sajandi lõpus hakati õue taraga jagama eluruumide ees olevaks puhas- ehk esiõueks ning lautade ja teiste
kõrvalhoonete vahel asetsevaks mustemaks karja- ehk tagaõueks. Tagaõuele avanes tavaliselt õue peavärav,
kustkaudu sõitsid veokid. Eriti üldiseks kujunes niisugune õuejaotus saartel ja Lääne-Eestis.
Taluõuede juurde kuulus kindlasti ka aiamaa. Iga õue ümber oli ka kapsa- ja kaalikataimede ning muud
annaabi.ee 
