E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
enam oma lolli .näu ei nätaks.»
See mõus. Goswin ronis sõa lausumata hobuse seljast ja läs häematut pilkajat oma käga
käistama. Mõ ogad kõisesid kokku. Mõemad võtlejad olid tugevad ja osavad sõamehed, aga
ehk kül sepp väinud oli, sadasid ta hoobid siiski nii raskelt ja tihedalt, et Goswin algusest
peale kal-laletungimisele mõeldagi ei saanud, vaid ennast suure vaevaga kaitsta jõdis.
Sulased jooksid talle appi ja hakkasid kõvalt seppa odadega torkima. Oleks sepa asemel
rü utlisoost mees olnud, siis oleks Goswin sulaste abi vist põastusega tagasi lüanud; nü ud
ei tulnud talle seda meeldegi. Oma selja taga kuulis Villu raginat ja mõ okade kõise-mist; siin
raiusid ja murdsid sulased räastikust teed läi.
204
Esimene, kes jalga pelgupaika tahtis tõta, sai Priidu käst kül niisuguse matsu vemblaga
päe, et ta uimaselt maha Kukkus, aga teised tungisid tagant jäele ja Priidu vemmal ei oleks
kaua nende mõ okadele ja piikidele vastu panna jõd
nud.