E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehmele voodile oli
pandud, käkis Ivo kõki väja minna ja jä eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõelema.
Gabriel jutustas lüidalt, mis temale ja tema seltsilisele sestsaadik juhtunud, kui venelased
mõsameeste laagri kallale kippusid. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõge tätsamad
olid, jätis ta muidugi nimetamata.
Ivo kuulas terava täelepanuga, mõles silmapilgu ja üles siis sosistades: «Sina oled rü utlipreili
kullake?»
Gabrieli silm väkus, aga ta kostis jä akümalt: «Sinu nali on nüi, Ivo Schenkenberg.»
«Mul on üsainuke silm, aga see on terav,» irvitas Ivo. «Mis sa tüja põkled? Oleme ju vanad
sõrad ja kasuvennad, kellede vahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm vana
Mönik-huseni valjuse päast? Äa karda, et mina äaandjaks saan, ehk see kül mulle suurt
valu ei teeks, kui sind võlas kõkumas näksin.»
«Ma olen ju sinu käs, sa võd mind ise võ-
336