Juhan Smuuli näidend „Lea“ – kas mustvalge maailmanägemus?
ja ehk ka põhjused. Nimelt on välja toodud teise Smuuli teose „Jäine raamat“, kust võib leida
Lea, kui tegelase, põhiprobleemid.
Referaadi teine peatükk kajastab valituid retsensioone, mis on ilmunud NSV-ajal, „Lea“
ilmumise järgselt. Esimene retsensioon on „Lea“, kui näidendi, esmailmumise järgselt ning
selle autoriks on lavastaja, Voldemar Panso, ise. Panso jaoks, ning ka teiste kriitikute jaoks,
oli „Lea“ kui usuvastasuse propaganda ning nad ei kartnud seda ka kõva häälega välja öelda,
nende retsensioonid rääkisid sama juttu, mis nende mõtted.
12 aastat hiljem ilmunud retsensioon, samuti Panso lavastatud „Lea“ kohta, on juba esimesest
versioonist pisut erinev, ka arvamused sellest on muutunud – juba saab ju võrrelda. 1972
aastal ilmunud retsensioon keskendub nüüd juba Leale kui inimesele, tema teele ja saatusele.
Viimane retsensioon on kirjutatud „Lea“ kui filmi kohta – 1983